Küna me süüa saame?

Meedialaagri esimestel tundidel saime juhendajate tormilisi ovatsioone väärt sissejuhatuse järel süüa maitsvat jäätist, mis oli küll heaks vahepalaks, ent jättis meid siiski rohkemat soovima.  Tahe oli mingisuguse sooja ja korralikuma söögi järele. Tutvusime meedialaagri teemade ning blogimise virtuoosiga ja seejärel andiski meie imeline liider-juhendaja loa sööma minekuks.

Ent kõrvu jäi kostma kummaline termin. Küna. Mis paganama asi see veel on? Vana eesti rahvas olla käinud ennemuiste künaga järve peal sõitmas, samas olevat sead ka sellest taludes ükskord head-paremat sööki mekkinud, aga siinsamas meedialaagris on sõna omandanud hoopis eriskummalisema tähenduse. “Minge künasse sööma,” laususid juhendajad, ise samal ajal kergelt muiates. Sellist sõna võib ju tõlgendada mitmel moel. Kas meedialaagri juhendajad mõtlevad meist kui sigadest, kes õgardlikul viisil toitu sisse ahmivad? Kas tavaline koolisöökla meenutab nende jaoks sigalat? Kas nemad on seega seakasvatajad? See poleks ometi ju loogiline, sest ka nemad käisid künas oma korisevaid kõhtusid täitmas.

Otsustasime Gustavilt, rate.ee rühma juhendajalt, kes on ühtlasi ka üks peakorraldajaid, järele uurida, mida kuradimat juhendajad selle küna all siiski öelda tahavad.

“Esiteks, eks me loomulikult kõik ole hingest loomad,” rääkis Gustav, “aga me ei pea ennast ja teid kindlasti mitte sigadeks, me oleme ju võrdne võrdsega siin laagris. Noh, ma arvan seda, et kui me siin laagris oleme, siis võib-olla ongi hetkel hea võimalus ennast välja elada: lasta oma sisemine siga välja ja minna ühiselt küna äärde sööma. Lugu on tegelikult selles, et küna idee peale tuli Lotte Parksepp, kes mõtles, et tegemist on ägeda nimega, kuigi ta vist eriti ei viinud ennast kurssi sellega, et see võib halvasti lõppeda.”

Rate.ee rühm suutis kinni püüda ka Walkmani rühmast noormehe nimega Rene, kes oli nõus väljendama oma seisukohta küna suhtes.

“Minu arvates viitavad nad sellele, et nende arvamus meist on täpselt selline, nagu oli mõned sajandid tagasi vene mõisnikel oma talupoegadest. Nemad mõtlevad meist kui sigadest. Siin tundub olevat selline tõsisem alatoon, mis jääb paljudel märkamata.”

Samas seisame me silmitsi ka teise kõneainet pakkuva vastuoluga. Sigalates on ju tavaliselt rohkesti süüa. Loomad saavad endal nii hästi kõhu täis süüa, et mingu nad kasvõi paksuks. Meie künas oli söögist aga täielik puudujääk. Jah, oli kana ja kartulit, mis olid väga meeldivad ning puder järgneval hommikul andis samuti erakordse maitseelamuse, ent see kõik sai kuidagi ootamatult lihtsalt otsa. Milles asi siis ikkagi on? Täiesti ebaloogiline, kas pole?

Gustav kommenteeris asjaolu järgnevalt.

“See on väga hea küsimus. Saladuskatte all võin öelda, et sinki laagrijuhendajad leiva peale ei pane ega võid ka ei määri. See on tohutu üllatus ka meie endi jaoks, et toitu on tohutult vähe, aga ma arvan, et tegelikkuses on vaimutoit ikkagi maitsvam kui lihtsalt päts laua peal.”

Rene paralleelrühmast usub, et siinkohal on käsi mängus juhendajate sügavamõttelisusel.

“Ma ei tea, ehk on siin tegemist selliste väikeste topeltstandarditega. Samas ei pruugi sellel sööklal lihtsalt olla piisavalt meetmeid meie juhendajate poolt seatud analoogide ja metafooride täitmiseks. Kes teab?”

Segadust on palju ja olukord ei paista kahjuks lähiajal paranevat, aga siiski, jätkem meelde Kiviõli meedialaagri juhendajate ülim sõnaosavus ja selle söökla jäljendamatuim aroom.

 

Kristofer

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s