Keeniaalsus

Selgus, et pühapäeva, meedialaagri viimase päeva hommikul, võõrustame me kaht erinevat esinejat, kes peavad meile loengu mõnel kindlal teemal. Isiklikult juhtusin kuulama kaht meest, kellest üks on Ghanast ja üks Keeniast.

Kohe, kui nad saabusid, hakkas selguma, et nad ei pea meile loengut  ingisugusel tavalisel moel. Ei olnud lihtsalt taoline protsess, kus keegi lihtsalt 45 minutit järjest seletab ja rahvas jääb peaaegu et igavusest magama. Ei ei, asi oli hoopis huvitavam.

Michael, kes on Ghanast, hakkas lahti pakkima mingisugust huvitavat seadeldist. Meile seletati, et mehed teevad koos podcaste ning täpselt sama ootas ka meid ees. Üles seati helipult ja mikker. Veidi oli küll raskusi arvuti ühendamisel projektoriga, aga see sai samuti korda.

Tehnika püsti, mehed ja lapsed valmis. Meie loengu keskseks teemaks sai Keenia kultuur. Seda tutvustas meile ainuüksi Sam: just nimelt tema on Keeniast, kui Michael oli kõrval lihtsalt helitehnikuks ja partneriks. Nagu mainitud, ei olnud asi teab mis igav. Sam, kes algul oli küll veidi vaiksem ja tagasihoidlikum, rääkis sellest, kuidas ta puhtalt läbi juhuse oli Eestisse Tallinna ülikooli õppima sattunud ja kui ta poleks lihtsalt ühel päeval Facebookis surfanud, ei oleks ka teda hetkel siin. Kui ta sellele järgnevalt hakkas oma kodumaast rääkima, sai Sam ühtäkki sisse suure entusiasmi ja kaasas aktiivselt ka meid, lapsi. Tänu sellele oli meil võimalus oma teadmistega eputada ja näidata, mida me mitte ainult Keeniast, vaid ka muust maailmast üleüldiselt teame. Sam rääkis nii Keenia  riigi kui ka rahva ajaloost, erinevat hõimudest ja uskudest, Keenia lipust, Keenia loomadest ja linnadest ning ka selle loodusest.

Sam lisas huvitaval moel ka mitmetele mõtetele oma vaatepunkti, näiteks siis, kui ta kõneles sellest, kuidas Euroopa riigid jaotasid 19. sajandil Aafrika mandri omavahel valdusteks ära, lisas ta, et ta ei pea seda mingil moel inimlikuks ja talle jääb arusaamatuks, kuidas leiab üldse keegi, et tal on õigus kellegi teise kodumaad järsku lihtsalt endale võtta.

Lõpus lisas ka Sam mõningaid mõtteid oma kogemusest Eestimaal. Ta rääkis, et toit on kohutav ning ta ei mõista, kuidas me saame päev läbi liha/kartuleid ja võileibu süüa. Samuti mainis ta seda, kuidas Eestisse tulles oli talle kõige suuremaks takistuseks mitte keel ega suhtlus, vaid hoopiski kliima. Ta oli kaasa võtnud vaid lühikesi riideid ning kui kätte oli jõudnud oktoobrikuu, rabasid külmakraadid teda jalust ning ta oli sunnitud shoppama minema. Vaatamata sellele ütles Sam, et ta on siinse eluga edukalt kohanema hakanud ning talle on ka siin meeldima hakanud.

Sami tohutu energia andis mulle kuhjaga positiivseid emotsioone. See, millise ilmega ta rääkis oli lihtsalt vapustav ja ma olen tohutult tänulik nii meedialaagrile kui ka loomulikult Samile ja Michaelile, et nad meile rääkima tulid.

Ühesõnaga, pealkiri võtab asja hästi kokku. Kuramuse lahedad tüübid on need Sam ja Michael ikka.

Kristofer

#BetterNewsMedia

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s