“Laager pekkis!”

…ütlevad ajakirjanikud ehk siiski vaid väike osa laagrilisi. Aga kas see väide vastab tõele?

Esmalt peaksin ära mainima, et ma pole elus varem meedialaagris käinud. Seega ei saa mul olla konkreetseid ootuseid siin toimuva ega siinsete inimeste suhtes. Jõudsin siia ja kohe hakkasid mulle silma säravad energilised juhendajad. Mul hakkas jumala lõbus. Uksel tuli mulle vastu šarmantne Gustav ning selgus, et just see noorhärra ongi minu juhendaja. Meid suunati otse aulasse ning sealgi polnud naljal otsa ega äärt. Minu arvates võiks kogu see korraldajate kamp koomikuteks hakata, tõsiselt ka, nad on selleks igati võimelised. Natukese aja pärast tutvusime  eraldi ruumides oma rühmadega naljakate mängude kaudu. Õhtul tegime diskot ja mängisime igasuguseid kentsakaid mänge. Järgmisel päeval tegime veel hommikuvõimlemist, et mõtteid ergutada. Isegi juhendajad võtsid osa. Mis mõttes pekkis? Ta pole pekkis olemisele lähedalegi, rääkimata persest.

Mingil määral ma tõesti mõistan, miks nad nõnda arvavad. Me tegime küll nalja toidu ja selle kerge puudujäägi üle, aga noh, eks korraldajatel ole ju alati suurem pinge kui laagrilistel. Kui midagi tõsist peaks juhtuma, peavad nemad vastutama. Mõnel meist võivad tõesti olla kõrgemad ootused ning nad näevad, et neid võiks täita. Juhendajad võivad arvata, et ka see tühine toiduprobleem toob hoopis suuremat kahju.

Lisaks ei ilmunud ju kohale staar-külalisesineja Stas Kuznetsov, kes on teada-tuntud. Meie ootasime seda. Me valmistasime selleks ette küsimusi, olime valmis teda intervjueerima ja kuulama ning teda lihtsalt ei ole. Taaskord, juhendajad peavad leidma sellele puudujäägile lahenduse ja nad teevad sellise poolhumoorika intervjuu, aga kes teab, mis neil tõsiselt sisimuses toimub. Neid pommitavad tuhanded ajakirjanikud ja nõuavad selgitusi. Nad vastavad adekvaatselt ja rahuldavalt, ent me ju ei tea, mis nende sisimas tõsiselt toimub? Nad võivad ju tohutult kannatada ja põdeda, et laager ei vastanud üldse ootustele. Nende hing võib olla tükk tüki haaval lagunemas miljoniks mikroskoopiliseks osaks, aga visadus ja vägevus ei lase neil seda välja näidata, et mitte lasta sama juhtuda ka teiste hingedega.

Kas laager on siis pekkis? Oleneb, kelle käest küsida. Või noh, ei olene ka. Tegelikult ta ei ole. Kõik takistused, millega me silmitsi seisame, me ületame.  Koos. Igavesti. (Aamen.)

Kristofer

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s